2023 Autor: Bailey Leapman | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-05-20 22:44
Osteoartriit (OA) on täiskasvanute seas peamine puude põhjus. Kuna elanikkond vananeb, on suuremad sekkumisalased jõupingutused üliolulised, et kontrollida selle kroonilise ja halvava liigesehaiguse üksikisiku ja rahvatervise mõju. Koos varajase diagnoosimisega on mõõdukas treening üks tõhusamaid viise valu vähendamiseks ja funktsiooni parandamiseks põlve- ja puusaliigese OA-ga patsientidel. Siiski ei järgi enam kui 60 protsenti USA artriidiga täiskasvanutest minimaalseid füüsilise aktiivsuse soovitusi.
Tuginedes OA kulumisele, on levinud arvamus, et treening ei tugevda liigesekõhre ja võib isegi süvendada kõhre kadu. Kuni viimase ajani ei suutnud uurijad seda veendumust proovile panna. Radiograafid, OA progresseerumise standardmõõt, muutsid kõhre hindamise võimatuks enne tõsiste kõhrekahjustuste tekkimist. Magnetresonantstomograafia (MRI) edusammud võimaldavad nüüd uurida kõhre muutusi OA käigus varem. Kaks Rootsi teadlast Leif Dahlberg, MD, Ph. D. ja Ewa M. Roos, P. T., Ph. D., kasutasid uudset MRI tehnikat, et teha kindlaks mõõduka treeningu mõju põlve kõhrele isikutel, kellel on kõrge risk haigestuda. arenev OA – keskealised mehed ja naised, kellel on anamneesis degeneratiivse meniskirebendi operatsioon. 2005. aasta novembri väljaandes Arthritis & Rheumatism (https://www.interscience.wiley.com/journal/arthritis) jagavad nad tõendeid, mis toetavad treeningu terapeutilist väärtust OA-ga patsientidel, mitte ainult liigesesümptomite ja -funktsiooni parandamisel, vaid ka põlvekõhre kvaliteet.
Töötades Malmö ja Lundi ülikooli haiglate ortopeediaosakonna ning Lundi ülikooli arstiteaduskonnaga Drs. Dahlberg ja Roos värbasid 29 meest ja 16 naist vanuses 35–50 aastat, kes olid viimase 3–5 aasta jooksul läbinud meniski parandamise. Katsealused määrati juhuslikult kas treeningrühma või kontrollrühma. Treeningrühm osales järelevalve all aeroobsete ja raskust kandvate liigutuste programmis 1 tund, 3 korda nädalas 4 kuu jooksul. Uuringu alguses ja järelkontrollis läbisid mõlema rühma katsealused MRI-uuringud, et hinnata põlvekõhre. Kasutatud tehnika keskendus konkreetselt kõhre glükoosaminoglükaani (GAG) sisaldusele, mis on kõhre tugevuse ja elastsuse põhikomponent. Katsealused vastasid ka mitmetele küsimustele oma põlvevalu ja jäikuse ning üldise aktiivsuse taseme kohta. Algsest 45 katsealusest 30–16 treeningrühmas ja 14 kontrollrühmas lõpetasid katse ja kõik katsejärgsed hinnangud.
Treeningurühmas teatasid paljud katsealused füüsilise aktiivsuse ja funktsionaalse sooritusvõime testides võrreldes kontrollrühma katsealustega. Aeroobse võimekuse ja vastupidavuse testide paranemine kinnitas enesest teatatud muutusi. Veelgi enam, GAG-i sisalduse MRI mõõtmised näitasid tugevat korrelatsiooni nende katsealuste suurenenud füüsilise väljaõppega, kes olid regulaarselt osalenud mõõdukas järelevalve all.
"See uuring näitab täiskasvanute liigesekõhre koostise muutusi suurenenud koormuse tagajärjel, mis kinnitab varasemates loomkatsetes tehtud tähelepanekuid, kuid mida pole varem inimestel näidatud," märgib dr Dahlberg. "Muudatused viitavad sellele, et inimese kõhre reageerib füsioloogilisele koormusele sarnaselt lihaste ja luude omaga ning et varem kindlaks tehtud positiivsed sümptomaatilised mõjud OA-ga patsientidel võivad ilmneda paralleelselt või isegi olla põhjustatud kõhre paranenud omadustest."
Nagu Drs. Dahlberg ja Roos tunnistavad, et uuringul on piirangud - selle väike valimi suurus ja kitsas fookus meniski eemaldatud põlveliigestele - ning see ei väida ennustada treeningu pikaajalist mõju kõhrele. Järeldus väärib siiski tõsist kaalumist: "Harjutusel võib olla oluline mõju haiguste ennetamisele patsientidel, kellel on oht haigestuda põlveliigese OAsse."
