Rahvusvaheline molekulaarteadlaste meeskond on avastanud, et täht-astsiididel, mida tuntakse ka merepritsmetena, on inimese südamega sarnased südamestimulaatorirakud. Ajakirjas JEZ A: Ecological Genetics and Physiology avaldatud uurimus võib anda uue ülevaate südame varasest evolutsioonist, kuna täht-astsiidid on imetajatele ühed lähimad selgrootud.
Uurimisrühm, mida juhtis Annette Hellbach Saksamaa Max Plancki Biokeemia Instituudist, lootis leida HCN-rakkude klastreid, mis on südamestimulaatorite markerid, Botryllus schlosseri astsiidse südame mõlemast otsast.
"Botryllus schlosseri süda lööb ühest otsast teise, peatub hetkeks ja hakkab siis teises suunas lööma," ütles Hellbach. "Oleks mõistlik, et mõlemas otsas oleks kaks südamestimulaatorit, millest südamelööke käivitatakse, kuid leidsime mitu HCN-positiivset rakku, mis on levinud mööda südametoru."
Tiim tõlgendas seda leidu evolutsioonilise eelkäijana imetajatel leitud keerukale südamejuhtivussüsteemile, mis koosneb kindlaksmääratud kohtades paiknevatest südamestimulaatorirakkude klastritest.
Tiim avastas, et võrdluseks paistsid B. schlosseri südame rakud olevat juhuslikult jaotunud mööda südant; aga nagu imetajate puhul, mängisid HCN-rakud südamelöökide tekitamisel olulist rolli.
Meeskond leidis ka, et rakud reageerisid blokeerivatele kemikaalidele tsilobradiinile ja zatebradiinile, vähendades südamelööke, nagu on leitud hiirte puhul. See suurendab tõenäosust, et rakud toimivad sarnase molekulaarse funktsiooni kaudu.
"Meie uuring näitab, et HCN-kanalite olemasolu ja nende roll südamelöökide tekitamisel on jagatud B. schlosseri ja imetajate vahel," ütles Hellbach. "See muudab koloonia astsiidlased, nagu B. schlosseri, läbinägelikud mudelid selgroogsete uuenduste, näiteks südamestimulaatori päritolu ja arengu uurimiseks."
