Charité – Universitätsmedizin Berlin, Max Delbrücki molekulaarmeditsiini keskuse (MDC) Berlin-Buch, Max-Planck-Institut für Molekulare Genetik Berlin ja veel neljal Saksamaa instituudil õnnestus tõestada spetsiifilist geenikadu. teatud inimese lümfoom, mille tekkepõhjus on siiani suures osas selgitamata. Nad uurisid niinimetatud Sézary sündroomi. See on agressiivne vähihaigus primaarsete nahalümfoomide rühmast, nn primaarsetest nahalümfoomidest.
Uuringu tulemused, mis avaldati ajakirja Journal of Experimental Medicine praeguses numbris, annavad täiesti uue ülevaate Sézary sündroomi ja võib-olla ka teiste inimese lümfoomide tekkest ja arengust.
Pahaloomulist Sézary sündroomi iseloomustab eritüüpi valgevereliblede paljunemine mees- ja naispatsientide nahas. Erinev alt enamikust teistest nahalümfoomidest ilmneb Sézary sündroomiga patsientidel mitte ainult naha saastumine, vaid ka vere ja lümfisõlmede saastumine degenereerunud T-rakkudega isegi haiguse alguses. Teadlased uurisid Sézary sündroomiga patsientide kõrgelt puhastatud kasvajarakke, kasutades kaasaegseid kõrge eraldusvõimega geneetilisi protseduure (nn massiivi võrdlev genoomne hübridisatsioonitehnika) senitundmatute geneetiliste muutuste jaoks. Seda tehes tuvastasid nad nende kasvajarakkude genotüübis piirkonnad, mis on paljudel uuritud patsientidel kadunud. Nende piirkondade üksikasjalik analüüs näitas, et üks kõige sagedamini mõjutatud geene kodeerib nn transkriptsioonifaktorit. Transkriptsioonifaktoritel on võtmefunktsioonid raku geenide aktiivsuse reguleerimisel.
"Transkriptsioonifaktori E2A geeni osaline kadumine näib mängivat selles kontekstis väga olulist rolli, kuna geen on tavaliselt loodusliku lümfotsüütide arengu jaoks väga oluline," selgitab Chalid Assaf Charité Klinik für Dermatologie'st. Veneroloogia ja allergoloogia. Hiirtel põhjustab selle geeni kadumine agressiivsete T-rakuliste lümfoomide tekke. Geenikaotust ühes inimese erinevatest lümfoomiklassidest ei ole aga seni leitud.
Teadlased tuvastasid kasvajarakkudes ka mitu E2A-reguleeritud geeni ja signaaliteed, millest igaühe ainuüksi dereguleerimisest piisab kasvaja arenemiseks. "E2A kadumine Sézary sündroomi korral on kasvajarakkude agressiivse käitumise jaoks otsustava tähtsusega, kuna see aitab kaasa rakkude kiiremale ja kontrollimatule kasvule," rõhutab Charité Klinik für Hämatologie und Onkologie ja MDC teadlane Stephan Mathas. Järelikult tõestati esimest korda otseselt, et E2A inimestel on kasvaja supressor. Teadlased loodavad, et need leiud võivad tulevikus olla aluseks uute ravikontseptsioonide väljatöötamisele, et pakkuda Sézary sündroomiga patsientidele uusi ja tõhusamaid ravimeetodeid.
