Uuring pesukaru marutaudiviirusega kokkupuute surmaga lõppenud juhtumi allika kohta näitas, et isik sai viiruse neerusiirdamise teel 18 kuud varem, leiud viitavad sellele, et sellel teel levival marutaudil võib olla pikk peiteaeg ja et kuigi nakkava entsefaliidi ülekandmine tahke elundi siirdamisega on haruldane, on teadlikkuse suurendamiseks vaja täiendõpet, selgub JAMA 24./31. juuli numbris avaldatud uuringust.
Marutaudiviirus põhjustab surmaga lõppevat entsefaliiti (ajupõletikku) ja võib levida koe- või elundisiirdamise teel."Ainulaadsed marutaudiviiruse variandid, mis on eristatavad molekulaarsete tüpiseerimise meetoditega, on seotud konkreetsete loomade reservuaaridega. Igal aastal sureb marutaudisse hinnanguliselt 55 000 inimest, millest enamik on põhjustatud koerte hammustusest. Marutaudis on teatatud ligikaudu kahest inimese surmast. Ameerika Ühendriikides igal aastal ja aastatel 2000–2010 seostati nahkhiirtega igal aastal, välja arvatud 2 kodust omandatud haigusjuhtu. Hoolimata sellest, et pesukarud on Ameerika Ühendriikides kõige sagedamini teatatud marutaudi loomad, on teatatud ainult ühest kähriku marutaudiviiruse variandiga seotud inimese marutaudi juhtumist., " vastav alt artiklis olevale taustateabele. 2013. aasta veebruaris suri 18 kuud pärast siirdamist marutaudi ükski neeruretsipient, kellel ei teatatud kokkupuudet potentsiaalselt marutaudiga loomadega.
Neil M. Vora, M. D., Atlanta haiguste tõrje ja ennetamise keskusest, ja kolleegid viisid läbi uuringu, et teha kindlaks, kas elundisiirdamine oli marutaudiviirusega kokkupuute allikas neeru retsipiendis, ning hinnata ja ennetada marutaudi teistel sam alt doonorilt siirdatud retsipientidel (n=3; parem neer, süda ja maks). Vaadati üle elundidoonori ja kõik siirdatud retsipientide meditsiinilised andmed. Laboratoorsed testid marutaudiviiruse spetsiifiliste seonduvate antikehade, marutaudiviirust neutraliseerivate antikehade ja marutaudiviiruse antigeenide tuvastamiseks viidi läbi olemasolevate proovidega, sealhulgas doonori ja retsipientide seerumi, tserebrospinaalvedeliku ja kudedega.
Teadlased leidsid, et tagantjärele vaadates olid neerudoonori surmaeelsed sümptomid kooskõlas marutaudiga (surmahetkel oletatav diagnoos oli siguate mürgistus [toidu kaudu leviv haigus]). Hilisemad intervjuud pereliikmetega näitasid, et doonor puutus oluliselt kokku metsloomadega ja oli saanud vähem alt 2 kähriku hammustust, mille tõttu ta arstiabi ei otsinud. Doonorilt kogutud arhiveeritud lahangu ajukoes tuvastati marutaudiviiruse antigeen. Doonori ja surnud neeruretsipienti nakatanud marutaudiviirused olid kooskõlas kähriku marutaudiviiruse variandiga ja olid enam kui 99,9 protsendi ulatuses identsed kogu N-geenis, kinnitades seega elundi siirdamist kui ülekandeteed.
Kolmel muul organi retsipiendil ei olnud marutaudile või entsefaliidile sarnaseid tunnuseid ega sümptomeid. Nad on jäänud asümptomaatiliseks ja pärast kokkupuutejärgse profülaktika lõpetamist avastati nende seerumis marutaudiviirust neutraliseerivad antikehad.
"See ülekandesündmus annab võimaluse suurendada marutauditeadlikkust ja -tunnustust ning tõstab esile vajaduse modifitseeritud lähenemisviisi järele elundidoonoride skriinimisel ja retsipientide jälgimisel nakkusliku entsefaliidi suhtes. See uurimine rõhutab ka arstide, epidemioloogide, ja laboriteadlased," kirjutavad autorid. (JAMA. 2013; 310 (4): 398-407;
